header photo0
header photo

Aseri Vald

Sinine savi, sinine meri

Antud veebilehe infot enam ei uuendata! Palun külastage meie uut kodulehte aadressil www.viru-nigula.ee















Ajalugu

ASERI MINEVIK JA TÄNAPÄEV

Aseri lähim minevik ja tänapäev on seotud siinse maapõue rikkusega. Miljoneid aastaid tagasi tekkinud ja maapõues lasundunud vana-aegkonna ordoviitsiumi lubjakivi ja kambriumi sinisavi on varandus, millele suuresti tugineb ehitusmaterjalide tootmine.

Siin Soome lahe Viru rannikul Aseri kohal leidub maapõues rikkalikult nii lubjakivi kui ka savi. Tsemendi tootmiseks sobivaid paekivilademeid katab vaid õhuke pinnakate ning hea plastilise sinisavi ladestu klindialusel rannikumadalikul Meriküla kohal, tõuseb otse maapinnani. Väärtuslik tooraine ja selle hea kättesaadavus on olnud eelduseks, et Aseris on tegutsenud ehitusmaterjalide tööstus juba sada aastat.

Kaugemas minevikus oli Aseri ümbrus metsane ja soostunud maa-ala. Madalamatel soosiiludel ja liivaküngastel kasvas männikuid, paealadel laiusid kuusikud, klindialusel kaldavööndil kasvas liigirikas laialeheline segamets. Kaldapealsele, praeguse Aseri veehoidla kohale, kogused oma veed kolm väiksemat ümbruskonnas alguse saanud oja. Siit kaldajärsakust alla, üle kärestike, suubus merre laiem veerikas oja. Oja poolitas kaarjalt maa poole laienenud kolmveerand ruutkilomeetrise rannikumadaliku, hilisema Meriküla ja Aseri tellisetööstuse asukoha.

Mere rand Aseri kohal on vähe liigestunud, lainetest uhutud kruusavallidega ning liivaranda leidub vähe. Aseri lähistel võtab katkematu ahelikuna kulgev Põhja-Eesti pank, ületanud madaldunud Purtse jõe klindilahe, jälle kõrgust. Kalvi-Aseri vahemikul, Reeskaldal, tõuseb püstloodis paepaljand 52 m üle merepinna. Aserist ida pool tõuseb nägus männimetsaga kaetud Mustmetsa rannikupank. Samas laiuvad siinse rannikuala pinnasekaitselised metsakvartalid. Aseri lähema ümbruse maastik oma vahelduvate soolappide, liivaküngaste, tahukivinõmmede, kivikülvide ning paljude allikatoiteliste soonikutega pole sobiv põllu harimiseks. Suuremad põllualad asuvad kaugemal: valdav on metsamaa ja nii on hästi säilinud Aseri asulale tervislik metsakaitsevöönd.

Esimese paikse inimasustuse jälgi võib leida Aserist mõni kilomeeter lõuna pool kerkival teisel klindikaldal, Rannu asula kohal. Sellel klindikõrgendikul paikneb Tallinn-Narva maantee ääres ridamisi muinaskalmeid I aastatuhande I ja II poolest p.Kr.. Meie vanemas kirjalikus ajalooallikas “Taani hindamisraamat” mainitakse siin 1241.a. paiknenud nelja muinasküla: Kestla, Rannu, Härjapea ja Paimela (hiljem Koogu), kokku 39 adramaaga. Arheoloogia teaduse valgusel kulges mööda seda kaldapealset elupõline tee, muinastee, ning inimene elas ja liikus siin juba I aastatuhandel e.Kr..

Sajandeid edasi, pikkamööda rahvaarvu suurenedes, uute maade kasutuselevõtmisega ja mõisate asutamisega, laienes küla asustus. Põllunduseks sobivatele metsaaladele tekkisid uued külad. Ürikutes on Aseri küla esmakordselt mainitud 1534.a. (kuulus Kalvi mõisale) ja Aseri mõisa 1367.a.. Kalvi küla 1453.a., Kalvi keskaegset vasallilinnust 1485.a.. Aseri savitööstuse praeguses asukohas paiknenud Meriküla mainitakse ajalooallikais esmakordselt 1433.a..

Hilisemas arengukäigus on Meriküla jagunenud kaheks külapooleks. Neid lahutas merre suubuv oja, idapoolset külaosa kutsuti Kukuruse külaks ja läänepoolset Merikülaks.

20. saj. algul algas tööstuse sissetung Merikülasse. Tõuke selleks andis üldine tööstuse areng ja siinsed head toormaterjali varud. Alguse sai Aseri Tsemendivabriku ehitamine aastail 1899-1905. Vabriku rajamise üheks algatajaks oli selle-aegne Aseri ja Koogu mõisa omanik, maanõunik Hermann Otto Schilling. Loodi aktsiaselts “ASSERIEN”, algkapitaliga üks miljon viissada tuhat kuldrubla, mille Vene tsaar Nikolai II kinnitas 11.novembril 1899.a.. Viie aastaga püstitati Aseri mõisa maale, Meriküla kaldapealsele, vabrikuhooned, elamud ja jõujaam, seati sisse veevarustus, rajati paekivikarjäär ja savivõtukoht ning raudteeharu Sonda jaamani. Vabrik ja asula ehitati tervenisti soisele metsasele alale ja see ei kahjustanud põlise rannaküla (Meriküla) elu, vaid vabriku savivõtukoht jäi ühe talu põllukrundile. Suurem paekivikarjäär rajati vabrikust eemale Reeskalda klindikaldale. Esimese toodangu andis Aseri Tsemendivabrik 1902.a..

Sajandi teisel kümnendil Merikülasse asutatud väike tellisetehas o/ü “Saue” (1920) puudutas juba küla talumaid . Maa eraldus selleks tehti põlisest Korjukse talukohast. Aastail 1935-1937 ehitatud suurem aktsiaselts oli “Riiklikud Tellisetehased”. Aseri tehas nõudis juba kahe talu põllukrundid.. Siit edasi jäi Meriküla tööstuse tallermaaks. Hilisem tehase pidev laiendamine, eriti pärast 1950.aastaid, haaras aga terve küla. Küla, kus veel nelikümmend aastat tagasi paiknes 34 talu- ja kalurimaja 140 elanikuga, lakkas juba 198o.aastaks olemast. Viljaka pinnakattega külapõllud on jäänud tehasehoonete ja savikarjääride alla.

Aseri tööstus ja asula on saanud oma nime lähedal paiknevast Aseri mõisast. Minevikus asusid mõisa valdused rannikualal ja selle maid-metsi oli sisemaal praeguse Aseri valla maa-alal ja kaugemalgi. Nagu märgitud, mainitakse Aseri mõisa ürikutes 1367.a. ja oma arengukäigus on mõis kuulunud mitmele Eestimaa ajaloos tuntud isikule. Nende hulka kuulusid Paide asehaldur Abel von Minden; Rootsimaa Riiginõukogu liige, sõjanõukogu president, Liivimaa kindralkuberner, feldmarssal Gustav Horn; Eestimaa rüütelkonna peamees, maanõunik vabahärra Jakob Johann Tiesenhausen; Riia sõjakuberner, kindralleitnant Magnus Gustav von Essen ja teised võimukandjad. 1367.aastast kuulus mõis parunite Lodede suguvõsale ning nende valduses püsis Aseri 1581.aastani. 1433.aastast alates valdas mõisa keegi Asserien (Acerus), arvatavasti ei ole ta Lodede vasall, kelle esindajaid oli Eestimaal juba 1287.a..

Olgugi, et kuulsaid nimekandjaid oli Aseri mõisal hiljemgi, jäi Asserieni nimi püsima. Nimi Asserien pandi ka 20.saj. algul püstitatud tsemenditehasele ja nii on see Aseri nime kujul püsinud läbi aegade ligikaudu 570 aastat.