header photo0
header photo

Aseri Vald

Sinine savi, sinine meri

Antud veebilehe infot enam ei uuendata! Palun külastage meie uut kodulehte aadressil www.viru-nigula.ee















Ajalugu

Aseri sadam

1939. aastal alustati Meriküla rannas, otse tellisetehase külje all, sadamamuuli ehitamist. Eesmärgiks oli viia tehase toodang veeteed mööda, kui odava transportimiseviisiga ehitusplatsidele lähemale. Juba aastaid oli toimunud Aseri kvaliteetse telliskivi müük Soome ja Rootsi. Müügi suurendamist pidurdas sadama puudumine, sest oli ju kivide vedu reidil seisvatele alustele töömahukas ja aeganõudev. Sadama kaudu loodeti tellisetehase eksportkauba tunduvat kasvu ja ühtlasi loodeti Alutaguse metsarikkuse ning kohalike põllusaaduste (peamiselt kartuli) müügi elavnemist välisriikides.

Sadama projekt kinnitati 16. veebruaril 1939. Aastal ja kohe algasid ehitustööd. Rajatis oli kavandatud edelast kirdesse merre suunduva 371 meetri pikkuse lääne- ja põhjatuule eest kaitsva kivimuuli ja 100 meetrise randumissillaga. Ehitusmaterjal, sobiv graniitkivi, leiti Aseri ümbruse talumaadelt. Talumehed puhastasid põllukrunte ja lõhkusid põliseid kiviaedu, müüsid ning vedasid lõviosa kivirahke hobuveokitega ehitusplatsile. Osa vajaminevast kivimassist veeti ka kaugemalt, isegi Soome lahe saartelt kiviveo alustega. Muuli ehitas 20-30 -st kohalikust mehest koosnev brigaad kahe sadamaehituse asjatundja juhtimisel.

Muul sai valmis pooleteise aastaga ning esimesed laevad randusid sillal 1940. aasta suvel.


Selleks ajaks jõuti paigaldada muulile ka kitsas raudtee, mis võimaldas tellisekärud tehases laadida ja viia otse laadimissillale. Esialgu said sadamasse sõita vaid madala süvisega alused, sest meri oli muuli otsas madal. Oli küll kavas kohene laevatee ja randumissilla taguse merepõhja süvendamine, kuid see ettevõtmine venis ja jäigi osaliselt teostamata.

Aseri sadamamuul oli valmis, kuid loodetud tulu ei saanud see anda ei tellisetehasele, metsaeksportööridele ega ümbruse talupidajatele. 1940. aasta riigipööre Eestis pööras segamini seni kehtinud majanduselu reeglid, keelati ja katkesid sidemed välisriikidega ning kadusid ekspordivõimalused. Majanduselu ja kogu Eesti elukorraldust hakati suunama Venemaa nõukoguliku korra jäigi. Aseri tellisetehas riigistati, juhtkond vallandati ja tehast asus juhtima töölisnõukogu. Et Aseri tehas oli alles uus moodsa sisseseade ja õppinud töölistega, ei tulnud siin tootmises suuri tagasilööke ette. Suured plaanid, mis uus juhtkond tehase hea oluks kavandas, jäid tulemata. See et tehas suutis uues olukorras töölistele hädapärase palga maksta oligi peamine.

Järgmisel aastal alanud Vene-Saksa sõda tõi uue tagasilöögi ja kaose. Aseris ei tekitanud sõjarinde üleminek 1941. aasta suvel erilist materiaalset kahju, terveks jäid tellisetehas, sadam ja asula. Küll oli aga inimkaotusi rohkesti, tehase tööliskonnast oli laiali pudenenud neljandik. Tehases katkes töö ja selle uuesti töölerakendamisel oli raskusi. Toodangul puudus turg, polnud transpordivahendeid, puudus kütus ja ega telliskivi keegi esialgul ei vajanudki. Töölistel kadus töö, polnud palka ega leiba. Omavalitsus, Mahu vald, ei suutnud äkilises kriisiolukorras abi organiseerida. Nii tuli Aseri töölisperekondadel esimestel sõjakuudel ja järgnevatel aastatelgi hankida toidulisa maameestelt ning leida uusi elatisallikaid.

Uus vallutaja, saksa sõjavägi, kindlustades kanda Aseris, leidis peagi tänu sadamale ja Sonda-Aseri raudteele, rajada siia sõjaline tugipunkt. Eesmärgiks oli aidata läbi viia sõjalisi operatsioone Soome lahes ja lahe lõunarannikul teel Leningradi suunas. Kohe alustati sadama ümberehitamisega. Sonda-Aseri raudtee viidi Euroopa teede laiusele. Muulile paigutati rööpapaar, mis võimaldas laadimistöid otse vagunitest laevale. Randumissilda tugevtati ja varustati tõsteseadmetega. Tööd viis läbi Sondas asuv raudtee ehituskolonn ja sadam lasti käiku jaanuaris 1942. Aseri rannikumeri ja sadama akvadoorium tõkestati mitmekordsete miiniväljadega. Meriküla rannaala ja ligipääsud sadamasse tõkestati miinidega ka maa poolt. Kalurid ei pääsenud merele, eluohtlik oli põllutöödel ja liikumine külateedel. Miinide läbi oli külas inimohvreid.

Samal ajal rakendati Aseri asulas tööle rida sõjaväe ja abiteenistuse ettevõtteid, mis leidsid varju tsemenditehase tühjades korpustes ja tellisetehase hoonetes. Asutati autoparandustöökojad, sõjamaterjali ja laskemoona laod ja muid sõjalise tähtsusega punkte. Nii sai Aserist saksa sõjaväele tähtis strateegiline punkt järgnevateks sõja-aastateks kus raudteel toimus elav kaubavedu ja sadamas liikus varustuslaevu, miinipaate, raskeid praame ja toimusid ümberlaadimistööd. Mitmelgi korral seisid Aseri rannavetes miinitõkete varjus Saksa kerged ristlejad. Suurenenud liikumine ja sõjavarastuse kuhjumine kitsale rannaribale nõudis aga ka valvsust ja kaitset. Sageli olegi piirkond vene kaugpommitajatele sihtmärgiks ja selle kaitseks oli Aseri lähistele paigutatud seniitõhukaitse, prožektorijaamad ja flakipatareid. Neil sõja-aastail töötas Aseri tellisetehas vaid poole koormusega. Asula elanikel oli tööd ja teenimisvõimalusi vähe ning tehase toodang oli sõjaväe käsutuses, vaid tühine osa müüdi omavalitsuse lubadega elanikele.

Niisugune karm sõjaline olukord valitses Aseris 1944. aasta suveni, millal vene väed juba laial rindel ületasid Narva jõe ja sakslastel tuli maha jätta Soome lahe saared ning peatselt ka Eesti põhjarannik. Taganemisele kaasnes hävitustöö- lasti õhku Aseri sadama randumissild ja mitme lõhanguga purustati sadamuul. Hävitati ka raudtee verev koosseis. Paarkümmend platvormvagunit lasti alla klindikalda pöörangust sadama teele. Sellel teelõigul oli kõrguste vahe üle kahekümne meetri ja omapäid suure kiirusega laskuvad vagunid kihutasid sadamuuli otsast merre, liikusid üksteise otsa ning moodustades niiviisi omapärase vagunikehadest torni. See tontlik torn seisis muuli otsas meres veel 9 aastat peale sõda., tähistamas Aseri sadama kurba lõppu. Lõhutud muul on seisnud nüüd 55 aastat lainete loksuda, mida oleks siiski võimalik taastada või rekonstrueerida uueks ajakohaseks sadamarajatiseks. Taganedes hävitas saksa sõjavägi veel Rannu lähistel raudteekurvis haruldase tahutud ja lihvitud paekiviplokkidest silla Sonda - Aseri raudtee ja Tallinn - Narva maantee ristamiskohas. Sild oli püsinud 40 aastat, üle elanud esimese maailmasõja ja oli tuntud kaugemalgi Suuresilla nimi all. Sillal ei olnud strateegilist tähtsust, sõja-aastail oli maanteeliiklus juhitud sillast mööda.

Veedi Penek